Fruits and Vegetables for Kids

Analüüsis AppCompare

Kui otsid väikesele lapsele rahulikku esimest õpperakendust, siis Fruits and Vegetables for Kids jätab üsna selge mulje: selle eesmärk on muuta puu- ja köögiviljade äratundmine mänguliseks, mitte pakkuda pikka või keerulist mänguseiklust. Mina vaataksin seda eelkõige kui lühikeste õppimishetkede vahendit, mida saab kasutada kodus, reisil või enne päris toidukorra algust. See sobib vanemale, kes tahab lapsega sõnavara ja äratundmist harjutada ilma, et peaks kohe valima suurema ja ülekoormatud haridusplatvormi.

Rakenduse on loonud CLEVERBIT ning see kuulub vanematele mõeldud rakenduste hulka. See on tasuta ja PEGI 3 märgisega, mistõttu on selle põhikasutajaks väga noor laps koos täiskasvanuga või iseseisvalt lühikeseks ajaks. Androidi poolel ulatub selle ajalugu 6. detsembrini 2013, praegune versioon on 9.6.2 ja kasutamiseks on vaja vähemalt Androidi 7.1. Need detailid ei muuda kasutuskogemust iseenesest paremaks, kuid annavad aimu, et tegemist ei ole värske trendirakendusega, vaid pikemalt püsinud lasteõppe vahendiga.

Kellele see rakendus tegelikult sobib?

Minu hinnangul peaks otsust alustama lapse vanusest ja eesmärgist, mitte allalaadimiste arvust. Kui laps alles õpib nimetama igapäevaseid toiduaineid, võib lihtne puu- ja köögiviljade keskne rakendus olla kasulikum kui rakendus, kus on korraga loomad, sõidukid, tähed, numbrid ja värvid. Väiksem valik vähendab segadust ning annab vanemale võimaluse keskenduda ühele teemale korraga.

Fruits and Vegetables for Kids on eriti mõistlik valik siis, kui laps tunneb mõnda toiduainet päriselus, kuid ei oska seda veel järjekindlalt nimetada. Näiteks võib laps banaani ära tunda, aga segi ajada virsiku ja aprikoosi või kasutada kõigi roheliste köögiviljade kohta sama sõna. Sellisel juhul ei ole rakenduse väärtus ainult ekraanil näidatud piltides. Täiskasvanu saab mängulise tegevuse siduda päris toiduga ja muuta õpitu kohe nähtavaks.

Ma ei valiks seda esimeseks rakenduseks lapsele, kes vajab juba lugemise, kirjutamise või arvutamise harjutusi. Samuti ei ole see minu meelest parim lahendus lapsele, kes otsib pikemat seiklust, tegelaste arendamist või keerukamaid ülesandeid. Selle tugevus on kitsas ja arusaadav teema. Just seetõttu võib see mõnele lapsele sobida väga hästi, teisele aga tunduda kiiresti liiga lihtne.

Milliseid otsuseid tasub enne paigaldamist teha?

Esimene küsimus on, kas soovid rakendust kasutada iseseisva ekraaniajana või koos lapsega. Mina soovitaksin teist varianti, vähemalt alguses. Kui täiskasvanu küsib pärast iga pilti “Mis see on?” või “Kas meil on seda kodus?”, muutub tegevus vestluseks, mitte lihtsalt puudutuste jadaks. See aitab lapsel sõna päriseluga siduda.

Teine küsimus puudutab keelt. Kui kodune keel ei ole sama, mida laps rakenduses kuuleb või näeb, tasub kasutusviis enne läbi mõelda. Rakendus võib olla hea visuaalne abivahend, kuid üksnes pildile vajutamisest ei pruugi piisata sõnavara kinnistamiseks. Mina kordaksin nimetusi alati lapse enda keeles ja kasutaksin rakenduse pilti ainult vihjena.

Tasub enne valimist lugeda

---

Xiaomi ilmarakendus aitab päeva planeerida, kuid kogukonda ei loo

PLAYit leiab telefonist peaaegu iga video, kuid mugavusel on hind

TikTok Lite viib lühivideod väiksema andmekuluga kaugemale

Prime Video võit sõltub sellest, mida vaataja telefonis leiab

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

---

Kolmas otsus on seotud kasutusajaga. Sellise rakenduse puhul ei ole eesmärk hoida last ekraani ees võimalikult kaua. Palju mõistlikum on teha üks lühike voor, seejärel leida kodust vastav toiduaine või minna kööki ja vaadata, mis on päriselt olemas. Rakenduse parim kasutus ei lõpe ekraanil, vaid jätkub päriselus.

Minu praktiline kasutusviis kodus

Üks toimiv olukord on enne poeskäiku. Ma laseksin lapsel vaadata mõnda tuttavat puu- või köögivilja ning küsiksin, kas ta leiab poes sama asja üles. See muudab õppimise konkreetseks: laps ei pea lihtsalt pilti meelde jätma, vaid otsib sama kujutist päris riiulilt. Pärast saab arutada värvi, kuju, suurust ja seda, kas toitu süüakse toorelt või valmistatult.

Teine hea hetk on söögitegemise ajal. Kui rakendusest tuleb ette näiteks köögivili, mida laps tavaliselt ei söö, ei sunniks ma teda seda kohe maitsma. Pigem kasutaksin pilti vestluse alustamiseks: “Kas see on meil kapis?”, “Mis värvi see päriselt on?” ja “Kuidas see lõhnab?” Nii ei teki tunnet, et rakendus on varjatud survevahend söömiseks.

Kolmas võimalus on kasutada seda koos mitme lapsega. Vanem laps võib nimetuse ette öelda, noorem proovib pilti leida või kordab sõna. Sellises olukorras ei pea rakendus kogu õpetamist ise kandma. Ta annab ühise lähtepunkti, mille ümber saab teha väikese mängu, näiteks sorteerida kodus olevad toidud värvi või päritolu järgi.

Mis teeb selle valiku tugevaks ja kus tekivad piirid?

Rakenduse suurim eelis on minu jaoks fookus. Puu- ja köögiviljad on lapse igapäevaelus nähtavad teemad, kuid nende õppimine võib kodus olla juhuslik. Siin saab vanem võtta ühe väikese teema ja selle juurde tagasi tulla. See on lihtsam kui avada suur hariduskomplekt ning otsida sealt sobivat tegevust kümnete muude mängude seast.

Teine tugevus on madal sisenemislävi. Tasuta kasutamine tähendab, et vanem saab rakendust proovida ilma ostuotsuseta. Kui laps ei tunne huvi või teema on juba selge, ei jää kasutamata tasulist tellimust. See on eriti oluline peredele, kes ei taha iga uue õpperakenduse puhul kohe rahalist kohustust võtta.

Ka PEGI 3 vanusemärgis toetab seda üldmuljet. See ei tähenda, et iga laps kasutab rakendust samamoodi, kuid vanematele annab see lihtsa orientiiri, et tegemist on väikestele lastele mõeldud sisuga. Mina hoiaksin siiski esimesed kasutuskorrad läheduses, sest lapse tegelik arengutase võib vanusemärgisest rohkem mõjutada seda, kas tegevus tundub talle arusaadav või liiga lihtne.

Rakenduse pikaajaline olemasolu ja suur kasutajaskond võivad samuti anda teatava kindlustunde. Seda on paigaldatud üle viie miljoni korra ning keskmine hinnang on 4,2, mida on andnud umbes 25 tuhat hindajat. Mina ei võtaks neid numbreid kvaliteedi garantiina, kuid need näitavad, et rakendus ei ole täiesti tundmatu nišikatsetus. Arvustuste hulk, umbes 5,5 tuhat, viitab samuti sellele, et paljud kasutajad on soovinud oma kogemust jagada.

Samas ei tohiks populaarsust segi ajada sügavusega. Kui laps on puu- ja köögiviljade põhinimetused kiiresti selgeks saanud, võib rakendus oma õppeväärtuse üsna ruttu kaotada. Siis tuleb mängu vanema loovus: sama pilti saab kasutada värvide, ainsuse ja mitmuse, maitse, tekstuuri või poes leidmise harjutamiseks. Ilma sellise lisavestluseta võib tegevus jääda pealiskaudseks.

Kolm vähem ilmset kasutusnippi

Esimene nipp on mitte parandada last iga kord kohe. Kui laps nimetab pildi valesti, võib anda talle hetke uuesti vaadata või valida kahe võimaliku sõna vahel. See muudab rakenduse väikese kontrolltöö asemel turvaliseks harjutuseks. Eriti kasulik on see lapse puhul, kes loobub kiiresti, kui vastus ei tule esimesel katsel.

Teine nipp on kasutada päris toidukorvi kui jätkutegevust. Pärast rakenduse kasutamist võib laps jagada kodus olevad toidud kahte rühma: need, mida ta nägi, ja need, mida ta ei näinud. See aitab märgata, et ekraanil esitatud valik ei ole kogu maailm. Ühtlasi saab vanem aru, millised nimetused on lapse jaoks päriselt kinnistunud.

Kolmas nipp puudutab kordamist. Ma ei kordaks sama vooru mitu korda järjest ainult selleks, et saada kõik vastused õigeks. Parem on teha üks lühike kasutuskord ja tuua sama sõnavara hiljem tagasi hommikusöögi, poeskäigu või kokkamise ajal. Nii ei õpi laps ainult rakenduse järjekorda, vaid hakkab sõnu eri olukordades kasutama.

Need võtted näitavad ka üht olulist kompromissi: rakendus võib olla hea õppimise algus, kuid ta ei asenda täiskasvanu suhtlust. Kui vanem otsib täielikult iseseisvat õpetajat, võib kogemus jääda oodatust nõrgemaks. Kui vanem on valmis viie minuti jooksul kaasa rääkima, küsimusi esitama ja pärismaailmaga seoseid looma, saab samast lihtsast sisust palju rohkem kätte.

Kuidas see erineb tavapärastest alternatiividest?

Kõige tavalisem alternatiiv on lihtsalt päris toiduga õppimine. Selle eelis on vahetu kogemus: laps saab vilja katsuda, nuusutada ja maitsta. Rakendus on sellest parem siis, kui soovid kiiresti näidata mitut eset, mida kodus parasjagu ei ole, või kui vajad rahulikku visuaalset sissejuhatust enne päris tegevust.

Teine alternatiiv on lai varajase õppimise rakendus, mis ühendab toiduained tähtede, numbrite, loomade ja muude teemadega. Selline lahendus võib olla parem perele, kes tahab ühest kohast palju erinevaid harjutusi. Fruits and Vegetables for Kids võidab aga siis, kui laps vajab just ühte konkreetset teemat ega talu liiga palju menüüvalikuid või kõrvalisi mänge.

Kolmas alternatiiv on video. Video võib olla lapsele kaasahaaravam, kuid selle vaatamine on sageli passiivsem. Siinne lähenemine sobib paremini siis, kui tahad, et laps vaataks, vastaks, puudutaks ja kordaks. Teisalt võib video olla parem valik lapsele, kes õpib kõige kergemini laulude, liikumise või pikema jutustuse kaudu.

Ma ei nimetaks ühtki neist lahendustest üldiselt parimaks. Valik sõltub sellest, kas sinu eesmärk on sõnavara, päris toidu uurimine, lai õppeprogramm või lihtsalt mõneminutiline tegevus. Selle rakenduse mõte on olla konkreetne tööriist, mitte kogu lapse arengut kattev süsteem.

Kas tasuta kasutamine tähendab kompromisse?

Minu jaoks on tasuta hind selge pluss, sest proovimine ei nõua suurt otsust. Samas tasub tasuta rakendust vaadata praktilise abivahendina, mitte tervikliku õppekavana. Kui vajad täpselt üles ehitatud tasemeid, arengu jälgimist või mitut õppesuunda, võib mõni tasuline alternatiiv pakkuda sinu perele paremat struktuuri.

Üleminek sellele rakendusele on lihtne, kui laps kasutab praegu juhuslikke videoid või mängib telefonis ilma kindla eesmärgita. Siis piisab, kui määrad ühe kindla hetke, näiteks enne õhtusööki, ja kasutad rakendust lühikese sissejuhatusena. Kui laps on harjunud suure mängu, lugude või preemiasüsteemiga, võib lihtsam õppetegevus tunduda talle esialgu vähem põnev. Sellisel juhul ei sunniks ma vahetust järsult, vaid seoksin rakenduse millegi lapsele juba meeldivaga.

Samuti tasub arvestada seadmega. Praegune versioon 9.6.2 vajab vähemalt Androidi 7.1. See on paljude seadmete jaoks tagasihoidlik nõue, kuid väga vana või aeglase telefoni puhul võib kasutusmugavus sõltuda rohkem seadmest kui rakenduse sisust. Mina prooviksin enne lapsele üleandmist ise läbi, kas pildid, puudutused ja helid reageerivad mugavalt.

Kas see jääb kasutusse ka pärast esmast vaimustust?

Minu meelest sõltub püsiv väärtus sellest, kas laps kasutab pilte päris elu uurimise alguspunktina või piirdub tuttavate vastuste kordamisega. Esimesel nädalal võib uus ekraanitegevus iseenesest huvi pakkuda. Hiljem muutub olulisemaks see, kas vanem toob nimetused tagasi söögi valmistamisel, poes või kodus toidukappi korrastades. Kui selliseid hetki tekib loomulikult, ei pea iga kasutuskord olema eraldi õppetund.

Igapäevane näide oleks vihmane pärastlõuna, kui laps ootab õhtusööki ja tahab telefoni. Mina kasutaksin rakendust lühidalt, seejärel paluksin tal köögis leida sama värvi või sarnase kujuga päris toit. Kui midagi sobivat käepärast pole, piisab ka sellest, et laps räägib pildist oma sõnadega. Nii ei sõltu tegevuse õnnestumine sellest, kas kodus on täpselt sama toiduaine.

Hea väike töövoog on valida korraga üks eesmärk, näiteks nimetamine või värvi märkamine, mitte proovida ühe korraga kõike õpetada. See aitab märgata, kas laps tunneb sõna ära ka siis, kui küsimus on sõnastatud teisiti. Kui ta oskab nimetuse öelda ainult tuttavas järjekorras, tasub tegevus lõpetada ja sama asja hiljem päriselus uuesti nimetada, mitte last lõputult ekraanil korrigeerida.

Kui laps kaotab huvi, ei tõlgendaks ma seda läbikukkumisena. Kitsale teemale keskenduv vahend ei pea olema igapäevane harjumus ega sobima igale lapsele. Mõne pere jaoks on mõistlik kasutada seda ainult siis, kui vastav teema köögis esile kerkib; teise jaoks on parem jätta rakendus kõrvale ja õppida otse päris toidu abil.

Millal valida midagi muud?

Kui laps vajab järjepidevat arenguplaani, mitut raskusastet või võimalust jälgida edusamme, otsiksin pigem terviklikumat õppelahendust. Kui eesmärk on harjutada hääldust, pikemaid lauseid või lugemist, ei pruugi üksnes toiduainete piltidele keskenduv tegevus piisavalt kaugele viia. Samuti on päris köögis tegutsemine parem valik lapsele, kellele ekraanilt õppimine ei sobi või kes muutub pärast telefoni kasutamist rahutuks.

Teisalt ei vajaks ma keerukamat rakendust, kui tahan lihtsalt anda lapsele selge ja piiritletud tegevuse. Mitme teemaga platvorm võib pakkuda rohkem, kuid väikese lapse jaoks tähendab rohkem valikuid vahel ka rohkem kõrvalekaldumist. Siin on napp fookus ühtaegu tugevus ja piirang: see aitab alustada, ent vanem peab otsustama, millal laps on sellest etapist edasi liikunud.

Minu lõplik soovitus

Ma soovitaksin Fruits and Vegetables for Kids vanemale, kes otsib tasuta ja lihtsat esimest sammu puu- ja köögiviljade sõnavara juurde. See on kõige kasulikum väikelapsega koos kasutades, eriti siis, kui rakenduse pildid viiakse kohe üle kööki, poodi või söögilauale. Kui eesmärk on lühike, konkreetne ja rahulik õppetegevus, on see proovimist väärt.

Ma jätaksin selle vahele juhul, kui laps vajab juba keerukamaid õppeülesandeid, lugemisoskuse arendamist või pikemat mängulist lugu. Samuti ei ootaksin, et rakendus üksi muudaks lapse toitumisharjumusi või õpetaks talle kogu toiduainete maailma. Selle roll on palju väiksem, kuid just seetõttu selge: aidata lapsel puu- ja köögivilju märgata, nimetada ning päriseluga seostada.

Minu lõpphinnang on ettevaatlikult positiivne. CLEVERBITi rakendus ei püüa olla kõike korraga, vaid keskendub ühele lapse jaoks arusaadavale teemale. Kui kasutad seda teadlikult ja lühidalt, mitte lihtsalt ekraani täiteks, võib sellest saada mugav väike abiline igapäevases õppimises. Kui soovid aga terviklikku ja sügavamat haridusplatvormi, tasub vaadata laiema sisuga alternatiivide poole.